Mees, kes teadis ussisõnu jäi viimaseks meheks, kelles elas veel metsakultuur.
See raamat elab ning tõmbab mu enda sisse, ma elan läbi kõik, mis raamatus juhtub. Ma ei teagi, kas see meeldib mulle või mitte. Aga see teebki olukorra pingeliseks.
“Mees, kes teadis ussisõnu” on täis elutarkust. Seal on laused, millel on palju sügavam mõte kui esialgu lugedes tundub.
“Ussidele ei ole mõtet sisistada, nad pole meie soost, ega mõitsa ussidekeelt!” Ma tõlgendan seda lauset kui elufakti. On olemas inimesi, kellega saab vestelda ainult teatud tasemeni. Vahel polegi mõtet seletada inimesele midagi, milleni ta lihtsalt ei küündi. Nii see on ja jääb.!
“Lollus on alandav, mitte tarkus!” Külainismesed pidasid metslasi lollideks ja metsaelanikud külainimesi lollideks. Need, kes tegelikult olid targad, jäi lugeja otsustada. Mina arvan, et külainimesed olid siinkohal lollid. Ja jällegi elust näide: inimesed, kellel pole haridust, haritust, kombeid ega kultuuri peavad tihtipeale just neid lollideks, kes tegelikult on targad. Lollid ise, aga on endast väga heal arvamusel. Jällegi üks paratamatu elufakt.
Nii naljakas oli lugeda maakeelseid välja ütlemisi, mis tundusid mulle vahest isegi roppustena.
“Isa tapnud mesikäpp oli meeleheitel ja kuna mõrv oli toime pandud kiimahoos, karistas ta end sealsamas ja hammustas enesel riista küljest.” (lk.17)
“Ma pole iialgi sittumisest nii suurt mõnu tundnud!”
Ma tundsin raamatus palju viha. Kõik need ootamatud surmad ja mõrvad tekitasid kõhedust. Lõpus muutus hiietark Ülgas väga vastikuks tegelaskujuks, kui ma sain teada, et ta oli ikka veel elus ja tegutseb.. ja see, et ta tappis Magdaleena ja ta rüütlisoost lapse. See oli nii ootamatu. Üldse selle raamatu emotsioonid olid väga äärmuslikud.
Erilist tähelepanu väärivad raamatus figureerivad tegelased: ilma jalgadeta, mürkhammastega, ürgset viha täis vanaisa, sabadega karvased inimahvid ning nende kasvatatud põdrasuurused kirbud, naised, kes petavad oma mehi karudega, Ülgas, kelle lõputu fantaasia tapab ta, Meemet, kes ei surnud loomulikku surma, vaid mädanes samblas jne…
See raamat oli minu jaoks eriline, selles oli nii palju kurbust ja masendust, ma pole palju selliste raamatutega kokku puutunud. See raamat vaevab mind siiani.
