Nädal enne Otepääl toimunud üritust, võttis mu endine eesti keele õpetaja minuga ühendust ning kutsus osa võtma konverentsist, kus räägitakse kõigest, mis puudutab eesti keelt. Olin kohe nõus, sest oli hea ajaviide ja hariv kogemus kaks ühes. Päev enne sõitu sain teada, et saan kellegi veel kaasa võtta ning kuna Mürka on selline suur keele huviline ja hea seltsiline otsustasin teda kutsuda. Ja Mürks oli õnneks nõus.
Sõitsin hommikul bussiga Kosele, kus Mürka ootas mind juba, kell kaheksa oli väljasõit. Ma teadsin umbes missugune auto Kajal oli ja lootsin, et niimoodi tunnen ta ära kui ta tuleb, aga meie üllatuseks oli ta saanud omale uue auto- hunday jeepi. Jeee.. istusime Mürksiga autosse mõlemal muhelevad näod ees, Kaja oli teinud õige valiku auto suhtes.:D Hakkasime sõitma. Kose-Ristilt tuli Auli Relve peale, keda Mürka teadis, aga mina mitte. Ta osutus nii ägedaks tüdrukuks, nii armas ja siiras ja tark. Paari päevaga saime headeks tuttavateks.
Sõit Otepääle venis nagu näts. Me rääkisime elulistel teemadel: elust-olust ja koolist. Mulle õudselt meeldib rääkida tarkade inimestega, see kuidagi inspireerib mind. Igatahes jõudsime me natukene enne kolme tunni möödumist Otepääle, seal ekslesime veel umbes 20 minutit ja siis olimegi kohal Marguse puhkekeskuses. Ma olin netist varem vaadanu, mis meid seal ees ootab ja reaalne pilt tundus kordi ilusam kui piltide pealt. Autost välja astades tundsime kohe kana lõhna, kõht oli tühi ja meil läksid mõtted kohe söögile. Kui majast sisse astusime võttis meid vastu üks naeratav tädi, kes palus meil ennast registreerida ning see järel andis ta meile toavõtmed, mis tegelikult kujutasin endast lihtsalt tavalist kaarti nagu näiteks pangakaart. Hakkasime oma tuba otsima, läksime läbi pika koridori, mis ei olnud nii ilus, ja siis tulid trepid ja suur koridor ja see oli ilus, igas koridoris läksid lambid põlema siis kui inimene läks selle kordori uksest mööda. Me Mürkaga ahhetasime, sest ega maalapsed pole selliste asjadega harjunud.:D Aga meid ootas veel üks hea üllatus. Torkasime oma kaardi ukse sisse, tuli mingi ilus helinake ja siis avasime ukse. Ja vauvauviiivau.:D Tuba oli kolmele inimesele, nari ja üksikvoodi ja PLASMATELER. Jep.:D Õnnerullid olime.:D Panime asjad tuppa ja läksime sööma. Me ei osanud nagu midagi arvata eriti, mis meid ees ootab, sest ajakavas seisis lihtsalt saabumine ja kohvi paus. Aga vot kui me laua juurde jõudsime, vot siis.. mu kõht oleks tahtnud rõõmust lakke hüpata- kõigepealt supp ning siis kana, kartul, kaste, salat ja puuviljad. Sõime ennast nii täis, et meil oli pärast paha olla.
Konverents avati ning esimene ettekandja oli Jüri Valge, kes rääkis Emakeele rollist rahvuslikus kasvatuses. Ootasin huviga, millest täpsemalt vanem mees meile räägib. Aga kurjam, minu suureks pettumuseks hakkas sealt tulema monotoone igav kõne. Kuna jutt ise polnud huvitav, siis hakkasin otsima jutust fakte, mida ma ei tea. Aga ma ei leidnud neid. Mul tuli suuuuur uni ja ma hakkasin vaikselt nokkima, õnneks see mees ei näinud. Nii, et ma vajusin istmesse ja tegin nagu loeks, tegelt üritasin lihtsalt magada nats. Mürkale ma ei hakanud midagi ütlema, sest ma mõtlesin, et teda raudselt huvitab.:D Aga siis peagi Mürks ütles, et kuule ma ei jõua enam, mul on nii faking suur uni. Ja siis üritasimegi koos üleval olla ja naersime neid vanamutte, kes sammuti üritasid võidelda unega, aga see ei õnnestunud neil, sest nad ikka nokkisid sajaga, seda oleks võinud nimetada ka rokkimiseks, sest nende pead käisid suurte ringidega üles ja alla.:D Naljakas oli. Lõpuks ma ikka sain ühe mõiste ka kirja. See on endogaamia, ilus sõna eks ja see tähendab abiellumist samast rahvusest inimesega. Kui eestlaste abiellumisprotsent välismaalastega väheneks, siis oleks eesti keelel rohkem kõnelejaid või kuidagi nii see mõttekäik käis. Ja siis ma sain veel kolm tsitaati Jüri Valgelt. Kuna meil oli uni ja füüsiliselt me suured ei saanud olla siis, ma kirjutasin paberile suurelt just Valge suust kõlanud ütluse: “Olgem vaimult suured, Mürka!” See tõi naeratuse meie tüdinenud nägudele. Mürka lisasin ma loomulikult ise sinna lõppu. “Jutu ajamine lõpetada, tuleb hakata tegusid tegema! Päev ei ole kummist.” No need ütlused viisid meie mõttet otsemaid vasakule ja jällegi me piinlesime kõhukrampides nagu ülejäänud ja järgmise päevagi. Aa.. ühe ägeda tähelepaneku tegi see mees veel. Eestlased ütlevad, et ma panen nüüd kinda kätte ja mütsi pähe. Aga tegelikult.. me paneme käe kindasse ja pea mütsi. Vot niii…
Teine esineja oli Elle Veinman- “Eesti keel- kellele ja miks?”. Alguses oli jura. Tegin mingeid mõttetuid märkemid, et eestikeel on endale, eestlastele ja maailmale ja suhtlemiseks, info vahetamiseks jnejnejne.. Boriiing!! Aga vot, ta oli eesti keele filoloog ja õpetas TÜs väliseestlastele eesti keelt. Ta oli võtnud kaasa õpilaste töid ja luges neid meile ette ja faak need oli nii naljakad. Üks tüdruk oli kirjutanud Anu Saagimi kohta: “Keegi ei tea, mida ta teeb, aga kõik teavad, kus ta pidutseb.” Üks rootslane kirjutas kirjandis oma suurest murest, mis seisnes selles, et tema uus korterikaaslane hoiab koguaeg aknaid lahti. See oli üks naljakamaid, aga kahjuks ma ei mäleta seda sisu nii hästi, et ma oskaks seda ümber jutustada. Elle Vainmann oli kord ütelnud oma õpilasele: “Katsu endale mõni eesti poiss saada, siis läheb keel paremaks!” Kas me mõtlesime kohe vasakule või jaa. Ja siis veel.. Vainmann ütles, et tal õpivad seal lõbusad tüdrukud, mitte lõbutüdrukud, seda oli tõesti huvitav teada.:D
Pärast Vainmanni oli kohvipaus, mis oli tõesti otseses mõttes kohvipaus- kohv ja küpsised ja puuviljad. Peale seda hakkas mitme tunnine rühmatöö, õpetajad ja õpilased eraldati ning anti neile erinevad teemad. Õpilaste teemadeks oli 1) Kuidas saab noorteorganisatsion kaitsta eesti keelt ja 2) mis peaksid organisatsiooni ülesanded olema. Kolmas ülesanne oli loovtöö, tuli teha midagi teemal “Oh ma vaene eesti keel”. Me olime viiekesi rühmas: Mina, Mürka, Auli ja Kristi ja Kirke Nõo reaalgümnaasiumist. Meie grupp sai oma ülesandega tõenõoliselt kõige paremini hakkama, sest osade plikside mõtted olid vahest liiga naiivsed. Meie punktid, kuidas kaitsta ja hoida eesti keelt olid: 1) olla enda sõprusringkonnas eeskujulikuks keele kõnelejaks, 2) pöörata tähelepanu õpetajate sõnavarale, 3) parandada interneti suhtlust, meediat, 4) vähendada võõrsõnade tähtsust, 5) hoida murdeid.. midagi oli veel aga ma ei viitsinud lõpus kirjutada. Midagi seoses õpikute sõnastamisega.. “Oh mu vaese eesti keele” lahendasime päris nupukalt. Vaesest tegime V.A.E.N.E ja kirjutasime nendest tähtedest alla Vägev, Armas, Eriline, Nurklik ja Ehtne. Hiljem kandsime tehtud töö ette ja meiega oldi rahul.
Pärast rühmatööd puhkasime 15 minti ja siis hakkas järgmine loeng Valdur Mikitaga teemal “Keele-eelikute keelevorm kui päriskeeles plinkiv tuletorn.” Ta ütles juba alguses, et ettekande pealkiri on tõesti ainult sümboolne ning see kõlas lihtsalt hästi. Tegelikult rääkis ta palidroomidest, piltmõistatustest ning tongue twister’itest. Ma kirjutasin ühe saksa keelse luuletuse üles, mis on eesti keeleski olemas:
Entel, tentel trika-trei.
Teisi kinter nomma rein.
Ein noot, teesi poot,
tiira, viira to von loos.
Entel, tentel trika trei,
Preisi Kindral komm herein!
Ein not- Keiser Brot,
Siira, viira du bist tot!
Palidroom tuleneb kreeka keelest, palin tähendab “uuesti” ning dromos “jooks”. Eestis on palidroomid nagu aias sadas saia ja Tamaara kokaraamat, tagurpidi lugedes jääb lause tähendus samaks. Vahel keelati palindroomide väljamõtlemine ära, sest sõna tagurpidi võis tähendada midagi nilbet. See oli hea point.:D Erinevates keeltest palindroome on aadressil www.noemata.net/pal. Üks naljakas eesti tongue twister oli muidu ka: “Mart on kuri, sest kurt on Mari.” Ja siis veel pildimaagiat, ma panen need maagilised pildid ka ülesse siia. Valdur Mikita lõpetas tähestiku sünniga ning ta näitas pilti linnust , kes oli täpselt A-kujuga, ja ma tõesti usun, et nii sündiski tähestik.:P Üks naljakas sõna, mis jutust veel läbi käis oli diskogospel, selle üle sai naerda. Tegelikult oli vähe asju, mille üle me ei naernud. Igatahes see oli päeva huvitavaim loeng. Tark jutt noortelt noortele mõjub paremini kui vanadelt inimestelt noortele.
Selleks päevaks olid loengud läbi, viie minuti pärast läksime sööma ning kolm korda võib arvata, kas me olime pärast kurguauguni täis või jaa. Aga kusjuures, enne sööma minekut, me lebotasime Mürkaga toas onju ja vaatasime mtv’d. Me mõlemad avastasime, et isegi näljastena on meil suured kõhud ees. Ja sellest tegime me järelduse, tegemist oli nälja paistetusega.:) Pärast söömist digimuutus meie kõht täiskõhu paiseks.:D Päeva viimaseks ürituseks oli õhtu Hendrik Relvega ehk siis Auli isaga. Me lihtsalt ei jõudnud ja ei viitsinud sinna minna. Selle asemel tahtsime poes ära käia. Ma ei kujuta ette, mingi.. poolteist kilomeetrit kui mitte rohkem oli küll kesklinna käia. Aga me hakkasime minema, vihma nats sadas. Kui me juba Tefandi juures olime, siis küsisime ühe mehe käest, kellel eesti koondise müts peas oli, et kus pood on. Me kusjuures jooksime talle järgi.:D Aga me vähemalt leidsime Konsumi üles. Ostsime oma “vajalikud” ostud ning hakkasime tagasi kõmpima. Aaa.. vahepeal saime tuttavateks ühtede soomlastega, kes elasid Karupesa hotellis. Kui me oleksime kellelegi ütelnud, et me poodi läksime, siis me isegi oleks võinud Karupesasse vaadata, aga jah, meie kui korralikud tüdrukud läksime siiski kohe Margusesse tagasi. Hiilisime oma tuppa nii, et keegi meid ei näeks. Ja siis võis meie õhtu alata.:D Siinkohal lõpetan reedese päeva muljed.:D
Laupäev. Ärkasime kell seitse ning käisime Mürkaga duši all. See oli naljakas, sest duširuum oli saunas ning uksed vahelt ei käinud lukus, see oli niiöelda adrenaliin, sest igaüks oleks võinud sauna tulla.:D Aga õnneks saime rahulikult ära toimetatud enda asjad. Toas oli küll ka duširuum ja wc, aga need olid koos ning siis oleks kõik ujutanud ja see oleks nõme olnud. Hommikusöök oli rikkalik nagu kõik teised söögikorradki.
Päeva esimese loengu tegi Reet Vääri, kelle jutu teemaks oli nihestunud proportsioonid keelekasutuses. See polnud midagi erilist. Ta rõhutas ainult seda, et anglitsismid ja släng risustavad keelt. Ühe fakti sain ka teada: 1905.-1920.aastal tegi Johannes Aavik keeleuuendusliikumise ning võttis kasutusele sõnad nagu relv, roim, nentima, evima jne. Ma olin seda varem kuulnud, aga nüüd jätsin meelde.
Teise loengu tegid tehnokratimehed Peeter Marvet (keskealine mees) ja Henrik Roonemaa (noorem mees). See oli selle päeva huvitavaim loeng. Nad rääkisid blogidest, ehk eestikeeli ajaveebist. Selle sõna võttis kasutusele Marvet ise ning nüüd on see ÕSis ka. Veel rääkisid nad Creative Commonist, see on neti sait, kus saab teha enda koduleheküljele ning netis olevatele dokumentidele autorikaitse ja tasuta. Nad näitasid youtube’is filmi the machine is us/ing us. Link sellele on http://www.youtube.com/watch?v=NLlGopyXT_g. Pets ja Henrik rääkisid nii vabalt ja huvitavalt, ma lausa nautisin seda. Pärast nende esitlust kerkis õhku küsimus, kas internet kirjutatakse ikkagi suure või väikse tähega, vastuseks oli kindlalt väikse tähega, sest internet on saanud nii igapäevaseks asjaks ja mingi põhjendus oli veel, mida ma enam ei mäleta.
Peale seda loengut oli väike kohvi paus ning seejärel tegi ettekande Meelis Atonen “Kas poliitiliste otsustega on võimalik eesti keelt säilitada?”. Me töötasime läbi põhiseaduse keele aspektist ja see oli nii igav. Me Mürkaga kuulasime muusikat ja niisama magasime. Muide Atonenil on hästi armas väike poeg.:D
Viimaseks ametlikuks ürituseks oli Eesti Noorte Keeleorganisatsiooni asutamine, seda viis läbi Piret Järvele. Kõik kohalolijad liitusid ning vabatahtlikud astusid juhatusse. Ma mõtlesin, et ma võiks ka minna, aga kui ma nägin, kes olid juba püstitõusnud ning valmis oma nime ütlema, et see kirjutataks protogolli kui juhatuse liikme nimi, siis ma mõtlesin ümber. Seal olid nii haiged inimesed koos.:D:D:D Kurat kuidas me Mürkaga naersime nende üle. Esiteks oli seal üks emopliks, kellel olid punased läätsed ja ta nägi välja nagu jänes, seepärast hakkasime me teda kutsuma zaaetsiks. Teisel pliksil polnud hambaid.:D Suus laiutas tühermaa. Tal oli üleval kaks esihammast ja siis tühjus+ tal olid veel breketid. Ma kohe mõtlesin, et küll ma olen ikka ilus enda breketitega.:D Kolmas pliks jättis rääkides silpe vahele ja see oli nii naljakas, pealekauba ta ei ütelnud sõnades k’d ega g’d. Neljandal pliksil oli mingi imelik sonks ja ta oli suht gooti. Lõppkokkuvõttes olime me Mürkaga ainukesed normaalsed, no ok.. Auli ja Kristi ja Kirke olid ka. Aga see oli ka kõik õpilastest. Ühe asja tahaksin veel ära mainida, mis puutub kõikidesse ettekandjatesse. Läbivateks sõnadeks olid Järjest Globaliseeruv Maailm.:D See oli põhi point.:D
Viimaks enne lahkumist meid veel nuumati. Punn oli täis ja hakkasime sõitma. Me Mürgaga lugesime raamatut. Mina olin lõpetamas “Mees, kes teadis ussisõnu” ning Mürks Sass Henno “Mina olin siin”. Mõlemad on väga väärt raamatud. Kuna viimased 38 tundi olid olnud väsitavad, jäime autos peatselt ka magama. Enne koju jõudmist viisime Kristi Paidesse, kust ta edasi hääletas koju ning Auli Kose-Ristile. Kaja viis mind Orgu ning Mürka Jotti. Ja siin ma nüüd olen- viiest saati netis.:D Kirjutan ajaveebi, et ma kunagi saaksin seda lugeda ning meenutada, kui lahe mul oli seal.:D Aa ja üks asi veel. Reede õhtul helistas meile Anne Kruuse ja ta ütles, et ta sebis kohti juurde ning mina saan ka koha Lahedale Koolipäevale Pärnusse. Ma kindlasti kirjutan sellest ka.:)
Säu siiiiiiiis.8)
