- Sanna on päike, soojus… Sanna on midagi enamat kui tavaline tüdruk. [Jakop]
- Sanna on hästi sõbralik ja rõõmsameelne
) [Hanna-Maria] - Sanna on tark:) [Mari]
- Sanna on ästi positiiivne.. ja Sannal on hästi äge naeratus ka.. ja Sanna on ilus ja asju..:) [Rein]
- Sanna on nagu ikka..hüperaktiivne..sõbralik..ILUS..megaaju..jne. Tavaliselt on mul sinuga ju mingi natuke lõbus ka ju.:P [Gerly]
- Sanna on selline hässsti vinxxx tüdruk. särav, positiivne. kaunitar.:) ja hea peaga. (H) [Kaisa]
- Sanna..sa oled alati lõbus ja tore..Mina pole sind kurvana näinud.:D Nalja saab sinuga.;) Hästi, hästi tore oled ;* [Hanne-Loore]
Minu sõprade iseloomustused reidist. Jah, te tunnete mind hästi, või siis ainult arvate, et teete seda. Ma ei teagi, kas ma tegelikult armastan seda või vihkan. Ma ei tea kas mulle meeldib olla tundmatu?! Mulle meeldiks, või õigemini meeldib, sest keegi ei tea, mis minu sees toimub, mida ma mõtlen, mida ma tunnen, millest ma unistan jne.. Ma saan alati suure maailma eest peitu pugeda, enesesse tõmbuda ning keegi ei oskaks küsida, mis mul viga on, sest keegi ei tunneks huvigi mu vastu ja mul oleks kui suuur mull ümber ja ma oleksin oma maailmas, oma Heas Maailmas, kus pole vargaid, ega mõrtsukaid, ega kurjust, ega muud halba. Ma vihkan seda “tudmatu” olemist, sest keegi ei tea, kes ma olen. Vahel on mul tunne, et mind ei mõisteta, et mind ei võeta selle inimesena, kes ma tegelikult olen. Vahel ma tahan olla tähelepanu keskpunktis ning ma tahaks, et minu vastu tuntakse huvi. Aga siis kui ma seda kõige rohkem vajan ei saa ma seda ja vastupidi.
“Sanna on alati nii rõõmus ja positiivne!” Honestly?! MA POLE! Keegi pole perfektne. Kõik murduvad. Ja mida rohkem ma ennast välja elan, naeran ja elan elu, seda hullemad on need masenduse perioodid, kui kõik on nii halb ja ma olen abitu ja ma ei jõua enam. Õnnetu armastus, stressirohke koolielu- lõpmatud kohustused, kodu, vanemad ja mina ise- ja kokku tuleb üks suuuuuur mure.:I Aga ma saan üle. Ja väga hästi. Ma analüüsin kõik mured ära, mõtlen, et miks nii on ja, et mida ma teha saan ja kui ma avastan, et tegelikult see sama mure või probleem üldsegi ei sõltu minust, siis ma lihtsalt jätan selle. Ma pole mingi maailmalepitaja. Hea on kui ma saan endagagi hakkama. Ja siis kaob mure ära ja ma võin jälle oma elu edasi elada, tunda rõõmu pisikestest asjadest, mis teevad mind nii õnnelikuks.
Kui ma olen õnnelik, siis ma olen seda südamest, kui ma nutan, siis teen ma seda südamest. Minu jaoks on emotsioonid nii ägedad asjad, need on nii ehtsad. Ma pole võlts inimene, sest ma lihtsalt ei oska olla seda. Siirus loeb siin ilmas.!! Ja ma tunnen väga hästi ära inimese, kes teeskleb emotsiooni ja mulle ei meeldi sellised inimesed, vastik lausa. Üldse kõik võltsid inimesed on nõmedad, kõik kes teesklevad või tahavad olla need, kes nad tegelikult pole, ja kelleks nad kunagi ka ei saaks. Mulle ei meeldi ka tüdrukud-poisid, kes on hästi tibilikud, väga ilusad, vastupandamatud nagu tulipunased õunad, ent seest on täielikud juustud, mõttetud, täitsa mädad, lihtsalt kaunistuseks. Aga osadele just sellised meeldivadki. Kahjuks.
Girls are like apples on trees. The best ones are at the top of the tree. The boys don’t want to reach for the good ones, because they’re afraid of falling and getting hurt. Istead, they get the rotten apples from the ground that aren’t as good, but easy. So the apples up top think something wrong with them when in reality they’re amazing. They just have to wait for the right boy to gome along, the one who’s brave enough to climb all the way to the top of the tree.:)
Kas ma arvan, et ma olen apple from the top? Jep, ma tõesti arvan seda ja kui see tembeldaks mind täielikuks egoistiks siis fine. Aga nii on. Teate kui ma selle väikese jutukese leidsin, siis ma tundsin ennast nii hästi ära.. ja ma olin nii hämmeldunud, et keegi oskas täpselt kirjutada seda, mida mina tunnen. Loomulikult on see kellegi suvalise kirjutatud aga ikkagi. Ma tunnen, et ma olen tõesti mingi imelik, samas sisimas ma tean, kes ma olen. Ma tean, et ma olen väärtuslik inimene, minus on palju seda, mis teeb mind eriliseks. Enda arust teen ma kõike õigesti, mul on nagu omad kindlad tõekspidamised. Ja kui keegi teeb mõne vale liigutuse, siis ma ei mõista teda hukka, vaid mõtlen kohe kuidas mina teeks, lahendaksin olukorra, käituksid teatud situatsioonis vms.. Üldse oskan ma hästi ennast panna kuhugi võõrasse situatsiooni, mida ma varem kogunud pole, ja ma tean täpselt kuidas mina käituksin. Ja mulle meeldib see värk. Mulle meeldib mõelda. Vahel kui keegi räägib mulle oma murest või millestki sellisest, siis panengi ma ennast selle inimese olukorda ning kujutan ette, mida ma teeksin. Mul on hea meel kui ma saan kedagi aidata. See tekitab minus rahulolu.
Ma arvan, et rahulolu saab tekkida ainult siis, kui on olemas sisemine tasakaal. Vahel ma aga tunnen, et ma olen tasakaalutu. Ja seepärast ei ole asjad ka korras. Minu maksimalism võib mulle kunagi kättemaksta, ma tahan, et kõik asjad oleksid viimasepeal, et ma ise oleksin viimasepeal, ent selline pingutamine võib mind viia.. sellisesse situatsiooni, kus aju ei võta enam uut informatsiooni vastu. Eestlased surevad veresoonkonna haigustesse, sest meie organism ei pea vastu tohutule elutempole ja stressirohkusele. Eestlased ei oska lihtsalt puhata (üldistus). Ma proovin võtta nagu elu vabamalt, üks pool minust ongi täiesti vaba, teist poolt valitseb aga täielik konservatism. Ja nii ma võitlengi endaga. See oleks nagu gladiaatorite võitlus, ent kumbki pool ei sure, kord annab üks alla, kord teine, aga võitlus on igavene.
