Im Happy the Silent Way

Tähelepanu, tähelepanud! Täna täitus kolm kuud minu naasmisest Eestisse! Homme õhtul võtan vabalt selle puhul.

Trennist koju jalutades avastasin, et ükskõik, kuhu ma lähen või tulen kõnnin ma kiirel sammul, alati. Sellele mõeldes aeglustasin kohe mitme kordselt oma sammu ning loivasin mõnusalt koju. Vahepeal tuli laulutuju peale.. Im happy the silent way, everything is okay, I’m fine in my mind, no need to rush, I take my time, enjoy myself jne. Tore tore oli laulda Mustaka majade vahel. Üks tädike läks mööda ka, aga ta ei pannud mind tähelegi. Trenn on muidu ülihea. Tennis is life!

Päeva eredaim hetk- ostsin endale kalossid. Jah-jah, siuksed karvase voodriga, sügislehekarva mugavad vettpidavad jalanõud. Maalapse asi. Tegelt mul oli reaalne vajadus nende järele, sest ma ei saanud kunagi tööle kuiva jalaga, sest kõik jalgteed on üleujutatud ja sopased. Kummarid on liiga lahmakad, kaloss see õige asi.

Melanhoolia mitte melanhoolikutele on ikka hoopis teine asi. Ma melanhoolitsesin täna, aga see oli päris naljakas, sest ma ju sünnilt optimist. See on umbes sama nagu pessimistile optimism.

FC Flora võitis FK Šiaulaid (Leedu). Jeee.. Slaava ownis neid kõiki. Hommikul tegin inglise keelse kiire ülevaate, mis tuli ilus kolmveerand lehekülge pikk artikkel välja. 

Juuksurisse tahaks minna millalgi. Keegi oskab soovitada mõnda head kohta linnas?

Täna tööpäeva lõpus vaatasin oma märkmikusse ja avastasin, et mul oli hommikul kell 8 ortotont. Oh well, happens. Homme lepin uue aja kokku.

Kallid viiulipiigad! Vanalinnas on tantsuklubi iga kolmapäev nüüd! Ma käin alati kohal, tulge ka!!

5.nov on noortekonverents Lahe Koolipäev! Teemaks kas maailma ootab mind. Ma lähen tarka juttu kuulama ja seekord veel YFU infolaua taha ka! Jeje!

Homme on loovkirjutamise töötuba Kadriorus, lähen harin ennast seal kolm tundi.

Kuritöö ja karistuse võiksin varsti läbi lugeda käppelt novembri alguseks, aga ajagraafik ei luba eriti.

Reedel tähistame Ray sünnipäeva ja laupäevale on planeeritud suur Püha Päev, millal ma  lihtsalt magan, lebotan, teen näohooldust, vaatan uusi South Parki osasid ja naudin enda seltskonda. Mul pole sellist päeva, kuhu mul pole midagi planeeritud, juba sada aastat olnud. Nüüd on minu aeg puhata üks päev. Pühapäeval olen tööl- esiliiga- Valga FC Warriori ja Tallinna FC Levadia II mäng, tulge vaatama, jura mäng tõotab tulla, aga tulla võib ikka.

Et jaa.. sellised uudised praegu. Olge toredad ja tublid.

What the hell is going on?

Ei näe ma enam sügisete lehtede ilu, pole ei energiat ega tahtmist. Loen oma luuletust 360 kraadi, aga isegi enda oma sõnad ei motiveeri enam. Eile kooli minnes nägin üht vanakest lehtedesajus riisumas ja mõtlesin, kui paljud inimesed teevad tühja tööd, riisuvad ühest kohast kordi ja kordi, aga tulemuseta. Nii paljud inimesed on õnnetud, neil pole palju raha, üks vähestest rõõmudest on see kui nad korra päevas sooja süüa saavad, aga ka see tunne jääb varju kõige negatiivse all. Mul on kurb, et inimestel on kurb. Ilm on nii nagu ta on, nii nagu ta alati olnud on. Ma ütleks, et tegemist on massidepressiooniga. Ma ei jõua kuulata enam seda ”nalja”, et alguses on täpe ja siis pupu.. blabla. Aitab, see pole enam geniaalne, lõpetage ära, kõik on kuulnud seda juba. Meedia muidugi kõvasti tugevdab kõik seda masundus. Ma olen olnud ülimalt positiivne ja kõiki negatiivseid nähtusi ja sõnu ja tundeid eiranud, et olla rõõmus, energiline ja lihtsalt õnnelik. Nüüd ma aga näen, et see on kerge enesepett, ühiskonna pessimistlikkus, ebaviisakus, kalkus taob kannaga näkku igal sekundil ükskõik kus ma ka ei oleks. Ma olen Eestis olnud nüüd kaheksa päeva vähem kui kolm kuud ja ma ütleks, et mitte kui mingit tahtmist pole siia päris igaveseks elama jääda. Nii raske on olla ja tegutseda kui ma tean, et kuskil mujal võiksin ma palju õnnelikum olla. Me kõik teame/oleme kuulnud seda lause jupikest, et noored lähevad laia maailma õnne otsima ja tõesti, suurem osa neist ka leiab selle, ainult vähesed tulevad pea norus tagasi ja leiavad, et oma kodumaal on nad kõige õnnelikumad. Väliseestlaste lastest ei saa küll enam eestlased, nad ei räägi eesti keelt, nad ei tea meie kultuuri, traditsioone ega midagi, millest on muidugi ülimalt kahju aga siin tekibki küsimus, kumb on siis tähtsam patriootlikkus või õnn. Huvitav, kas Eestist saaks kunagi heaoluriik nagu USA või Rootsi? Käisin eelmine nädal kiirabi haiglas konsultatsioonis kurgumandlite asjus ja ma sain shoki, ma ei mäletanudki, et see haigla on ikka nii räämas ja kole, et lausa kõle hakkab. Aga ma saan aru, et riigil pole raha, ma mõistan, ja ma mõistan ka seda, et seda raha ei teki ka kunagi piisavalt palju, et kõik lihtinimesed õpetajad, meditsiiniõed, politseinikud, kassapidajad, tuletõrjujad, koristajad oleksid väärikalt tasutud ja et tekiks situatsioon, kus inimesed teeksid oma tööd rõõmu ja motivatsiooniga. Ehk.. Eestist kui heaoluriigist ei saa vist unistada. Muidugi rasked ajad mööduvad või kergenevad, kuid mõned asjad ei muutu kunagi. Kahju, kahju, kahju.

Muide järgmine suvi tahan ma kindlasti mõneks nädalaks oma inimestele El Pasosse külla minna, maksu mis maksab. Tähendab ma tean, mis see maksab, aga ma hakkan säästma. Keegi on veel huvitatud Ameerika elust? Lähme koos, ma näitan teile seda elu ilu ja võlu, kuidas seal elu käib. Ma viin teid haiglasse, kus elu on kui hotellis ja medõed on kui toateenindus. Kus päike paistab kogu aeg iga päev ja inimesed on nii heatahtlikud, et see paneb teid alguses võõrastama. Kõike kõike seda ja palju muud.

Valimispäev

Täna oli Tallinnas ühistransport tasuta. Jes! Hommikul kui number 33 bussiga Nõmmele trenni sõitsin tuli mulle järsku meelde, et ma unustasin rahakoti tennisekotti panna. Järgmised kaks peatust sõitsin jänese tundega, aga jah, siis meenus mulle, et valimiste päeval on tasuda sõit. Tavaliselt Raudtee peatus on tühi, ma olen tihti ainuke, kes sealt peale läheb. Täna ootasid number 33 bussi ka neli täiesti vana naist: üks kepiga, üks vihmavarjuga, üks tavaline naine ja üks üpris küürus naine. Küürus naine oli hästi tore, tal oli pidev lahke naeratus näol, mis ajas mind ka nats muigama, enamus vanatädikesi ühistransportides on ju kurjad ja krimpsus. Vanu inimesi oli terve linn täis, ka kõige kehvema käimaga vanatädid olid ennast tähtsa päeva puhul toast välja ajanud ja K-kohukesele oma hääle andnud. Vanaonukesi ma kusjuures ei näinudki. Nad kõik läksid valima, samal ajal kui niivõrd paljusid noori jätsid valimised täiesti külmaks. Kahju. Ma siiski loodan, et tänase õhtu tulemused on ilusad.

Ma valisin inimese, kelle peale võib loota, kellel on jõudu ja energiat, et meie Kose valla külakeste elujärge parandada, päästa Kose vald paekaevandusest, mis võtaks kaevudest vee, suretaks paljud taimeliigid välja ning hävitaks meie tammikud. Ma tean, et ta suudab meid aidata, sest ta on suutnud võidelda meie valla eest juba kaks aastat olles ise vaid mees metsast.

Esimese valimine ei tekitanud eriti suuri tundepuhanguid. Kommi sain, aga lille ei saanud nagu vanamutikesed, kes TTÜs valimas käisid. Kose vald pole nii rikas vist. Kommid olid head muidu. Et.. jääme siis õhtuseid tulemusi ootama.

Ajakirjandus kirjutab

Luulevõistlust kajastati ka meedias- nii Postimehes kui ka Maalehes. Siin on Maalehe kommentaar minu esitusest:

„Kõige suurema osalejate arvuga gümnaasiumiastmes võitis valusa ühiskonnakriitilise luuletuse ning selle meisterliku ettekandmisega Sanna Lutsoja Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumist. „Tema esinemine pisut isegi ehmatas,” lausus Sulev Oll. „Selles oli tunda ühiskonnas pettumise nooti ning mitte noortele teinekord omase poosi, vaid asja enese pärast.””

Postimehe artikli leiab aadressilt:

http://www.jt.ee/?id=174056

Ja Maalehe oma:

http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/13-aastane-luuletaja-jahmatas-kuulajaid.d?id=26187241

Võit tuli koju!

I got it! I got it! I got it!

Täna osalesin siis Kalju Lepikule pühendatud omaloomingu luulevõistlusel. Hinnati loomingut kui ka esitust.  Minu vanusegrupis oli 16 osavõtjat.

Alustasid põhikooli lapsed, kes olid teinud luuletusi nagu “Päike”, “Kuu”, “Puu”, “Sõber” jne. Põhikooli lapsed ei pannud suurt rõhku esitusele ning lugesid oma mapikeses ilusti maha tegid kummarduse ja läinud nad olid. Norm oli, et esitati mitu luuletust järjestikku, ma olin aga üks vähestest, kes esitas ainult ühe oma loomingust ning selle peast.  Teate ju küll mind- if I say something I really mean it.

Žüriile oli paljundatud kõik tekstid, mis esitlemisele tulid. Kui ma 15. esinejana lavale astusin ja oma neljanda rea ära olin ütlenud, tuli mul järsku mäluauk, mida mul kunagi ei ole juhtunud. Isegi üle-eelmine aasta, kui ma kolme leheküljelise proosa pala peast esitasin, ei tulnud mul ühtegi korda aju tardumist ette. Aga täna see juhtus.. inimesed, kellel teksti polnud ei saanud aru ja arvasid, et nii peabki pikk paus olema (circa 2,5 sec) ja siis mul ei tulnudki see lause meelde ja käbe mõtlesin midagi muud asemele. See ongi see, mida kogenud etleja oskab. Üks žürii liige muigas kavalalt ja ma ise naersin ka südames, aga see kõik läks üle nii kiiresti kui see tuli. Üldkokkuvõttes võiks öelda, et ma jäin endaga rahule.

Kahju oli sellest, et ma pidin linna tööle jõudma ning ma ei saanud olla autasustamiseni. Nii, et kui ma juba A. Le Coq Arenal olin, siis mulle nö “otse-eetris” Koerust helistati ja öeldi: “Palju õnne, sa võitsid esimese koha ja ka Koeru kooli eripreemia otsustati sulle anda.” Jeeeeeeeeeeeeaaaahh!! Väike kilge tuli, naer, rõõm, “aitähaitähaitäh!!”, jne. Raamat, rahaline auhing ja kuju saadetakse mulle postiga koju.

Ma pean tunnistama, et ma armastan võita. Ma armastan olla edukas ja kõige rohkem armastan ma seda, kui asjad liiguvad/kulgevad/arenevad nii nagu ma seda tahan. EHK.. The law of attraction ütles mulle, et eelda ja oota tulevikult seda, mida sa tahad. The law of attraction ei ole enam lihtsalt raamat ega üks mõte, mida mõelda, kui täbar olukord on vms, see on mu elu. Naiivsusest ega roosade prillidega käimisest ei ole siin juttu, mida paljud mulle ette heidavad.

Anyways ma olen uhke oma saavutuse üle ja uued võistlused-konkurssid ootavad mind.

LOOME

Luuletuse pealkiri on 360 kraadi. Mõte tuli mulle pähe trollis, kui ma koolist koju sõitsin. Kirja panin ma selle samal õhtul diivanil vedeledes. Korrastasin oma loomet pooleteise nädala pärast ja nüüd arvan, et see on valmis. Laupäeval läheb see esmakordselt live esitlusse.

***

360 kraadi

Mõtlen, mis maailmal küll viga on,
kui poemüüja depressiivse naeratusega mulle raha ulatab,
kui elu hammasrataste vahele jäänud vanake konteinerist söögipoolist otsib,
kui päevast päeva kuulen kaht sõna- пожалуйста по русский.
kui teepervel seisab raamitud pilt noorukist, mida ümbritsevad küünlad ja mälestuslilled.
Ma ei tea, mis maailmal on viga. Mul pole vastust.
Kui silmaklappidega hobused traavime läbi elu.
Palju jääb märkamata, märkimata- nii head kui ka halba.
Me vaatame, kuid ei näe.
Teame, kuid ei teadvusta.
Kuuleme, kuid ei kuula.
Silmaklappidega, kõrvatroppidega inimloomad-
nii ei saa elada.
Ma pööran 360 kraadi, vaatan üles ja alla,
käin siin ja seal ja teisel pool maakera,
vaatan, kuulan, teadvustan,
kogen, õpin, mõtlen ja mõtisklen.
Õige pea avastan, et päike särab iga päev
kui mitte taevas, siis minu südames.
Ma näen, et kõiges halvas on alati terake head
ning kõik hea on võimas, kõik halb on nõrk.
Ma näen, tunnen ja mõtlen kõigest, mida ma soovin.
Need on minu valikud.
Õiged või valed- aeg näitab.
See on elu. Võtke silmaklapid ära!

***

Ja nii ongi.

Elu-Melu: YFU tuur. 4D kino. Riia tantsuklubi sünnipäev. Nõmme Tenniseklubi. Etluskonkurss.

YFU TUUR

Oktoobri viimasel nädalal käisime YFU vahetusõpilastega üle Eesti ligikaudu 20 koolis rääkimas, mis on YFU, kuidas saada vahetusõpilaseks, miks, milleks, kuhu ja nii edasi. Paljud presentatsioonid  olid maa koolides, mille ümber olid ilusad pargid ja palju põllumaad, kuid laste üldine silmaring nendes väikestes külades/asulates on väga kitsas. Niisiis meie viie liikmeline tiim (mina USAst, Juulia Prantsusmaalt, Mattias Belgiast, Teele Saksamaalt, Paul Saksamaalt, kes asendus hiljem Kaisaga Norrast) oli üks YFU kuuest tiimist, kes ringi tuuritas ning 15-18 lastele nende võimalustest rääkis. Presentatsioonide alguses enamik lapsi ei tundnud absoluutselt mingit huvi meie ega meie jutu vastu ning vaatasid meid lihtsalt tühjade silmadega, kuid lõpuks me suutsime panna oma esitluse ja kogemustega nende silmad särama ja neile tuli elu sisse. Jes! “Me ei oleks siin praegu teie ees, kuid me poleks saanud oma elu parimat kogemust!” Noortele on kõik võimalused valla ning mina arvan küll, et kui sa oma elu 18 aastat elad ühes paigas, näed ainult nö “ühte elu”, võib-olla käid veel ühes koolis kõik need 12 aastat ja sul pole mitte mingit keskkonna muutust, siis ei tee sind mitte miski värvilisemaks selle halli massi hulgas. Lõpuks peavad meist saama haritud inimesed, laia silmaringiga, lendavate mõtetega inimlikud inimesed. See on ju põhieesmärk.

4D KINO

Ühel õhtul tuuri ajal käisime oma tiimiga Lõuna keskuses meelt lahutamas. 4D ehk nelja dimensiooniline kino kujutas endast siis 15 istmega kinosaali, mille aluspind liikus üles, alla, kõrvale, värises, hüppas ja tegi igasuguseid muid liigutusi, tuul puhus saalis näkku, kui 4,5 minutilise filmi jooksul selline tuuline koht oli, valgus sähvatas näkku ja loomulikult olid ka 3D prillid eest. ÜLILAHE. Lõpuks oligi see, kõik istmed liikusid ekraani poole ja ekraanist tuli rebase nägu välja nii et ma surusin ennast istmesse, sest see lõust tuli mulle nagu näkku. Ilussioon. Kahju oli sellest, et see animafilm kestis ainult 4 ja pool minti ja selle eest maksime 50 krooni, aga oh well.. sai ära kogetud ja küll ühel päeval jõuab 4D suurte massideni.

RIIA TANTSUKLUBI 20. SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE

Sellel nädalavahetusel 4.-5.okt käisime Riias tantsimas ja pilli mängimas. Jah, mul on pildid ka olemas, aga mul pole aega olnud, et neid arvutisse panna. Laupäeva hommikul alustasime sõitu. Pärastlõunal tegime juba lätlastele, leedukatele, ukrainalastele ja teistele inimestele õpituba, kus näitasime ja õpetasime neile eesti folktantse. Teel Riia poole õppimise veel ära plaadi pealt ühe inglise kadrilli. Kuulasime sada korda ja siis ma viiuli peal tinistasin ja sain selgeks ja Siim ja Leanne lõõtsa peal ka. Pidulik osa hakkas seitsmest õhtul, mis kestis kümneni. Ma ütleks, et selles saalis oli umbes mm.. 120-150 inimest, võib-olla rohkem ka nats. Kella kümnest algas siis tantsupidu, lavale kutsuti erinevatelt maadelt esinejad ja suuurt ulk rahvast tantsis ja tantsis ja tantsis ja tantsis ja tantsis kuni kella 7 hommikul välja. Mina käisin kaks korda laval kell üks öösel ja olime ka eelviimased esinejad enne kella seitset hommikul. Nii naljakas oli see, et ma ei suutnud viiulit mängides silmi lahti hoida ja näpud lihtsalt mängisid iseenesest, mõttetöö oli lakanud. Ööbisime lätlaste korteris, kus olid tõenäoliselt miinus kraadid. Pühapäeval ärkasime siis kuskil viie ajal õhtul üles ja hakkasime tagasi Eestisse sõitma. See kolmapäev on Tallinna Vanalinna Muusikamajas Tallinna Tantsuklubi kella seitsmest.!! Tule kvaliteet aega veetma.;)

NÕMME TENNISEKLUBI

Ma olen nüüd ametlikult spordiklubi liige ja kahes esimeses trennis ka juba käinud. Positiivne on see, et trennis on noored, kes on mänginud juba viis aastat ja mina vaid aktiivselt poolteist. Mis seal ikka, aasta pärast kavatsen olla sama tugev kui nemad. Mulle on igaljuhul 150% trennist kasu, kuna ma hetkel nõrgem kui nemad. Nii hea!!

OMALOOMINGU ETLUSKONKURSS

See laupäev lähen Koeru Kalju Lepiku nimelisele omaloomingu luulekonkurssile. Ma selline konkurssi laps ikka. Asjad on nii, et ma lähen esimest kohta võtma/püüdma/üritama. Hoidke pöialt.!! Luuletuse panen eraldi postitusena ka. Kritiseerige ja avaldage arvamust!

Esimesed valimised

Missugune rõõmupahvakas mulle näkku lõi, kui ma sain kätte oma esimese valijakaardi. Minu elu esimesed valimised siis. Eelnevatel valimistel elasin Ameerikas ning ID kaardi lugejat mul ei olnudki kaasas. Kuid nüüd nüüd nüüd saan ma anda enda panuse valimisega. NII LAHE! Üks suurimaid põhjusid, miks on hea 18 olla. Muidugi ma juba tean, keda ma valin ja miks ja kõike. Lahe! Oma kodukoha eest seisma igal hetkel! Ühel heal hetkel kandideerin lähi/kaugtulevikus ka ja proovin parandada neid asju, mis meie vallas katki on.

Palun 10 liitrit värsket maaõhku

Lood on nüüd nii, et täiesti märkamatult on minust pealinlane saanud. Pärast tööd ei jõua enam maale koju minna ning vahel ka nädalavahetustel on vaja tööl olla või tähtsaid asju ajada.  

Tööl on hea, parem kui koolis. Ma väiksemana arvasin, et tööl on ikka parem käia kui koolis, sest pärast tööd ei ole vaja palju kodutööd teha, ja juba noores eas arvasin ma õigesti. Kui ma praegu koolis ei peaks käima oleks elu täiesti ilus. Praegu on niisama ilus. Tööl olen oma ametis nagu kala vees. Kolm korda olen käkki ka keeranud, aga vigadest õpitakse. Oma tuba tegin ka ringi ja koristasin ja muutsin seda natukene kodusemaks aka tolmuvabamaks. Ma üldse ei räägi sellest missugune see enne välja nägi. Sain uue suure riiuli, maast laeni, kuhu panin kõik puhastatud karikad, vimplid panin töömeeste abiga tugeva nöörikesega suure akna ülesse äärde, võtsin tolmu igast võimalikust nurgast ja organiseerisin mapid/paberid. Nüüd on hea olla.

Mul oli ülimalt fantastiline reaktiiv-aktiivne nädalavahetus, mida tuleb kindlasti heade blogi lugejatega rääkida.  Reede õhtul pärast tööd läksime Teesi, Tõni ja Rayga maale Kanavere mäepeople. Nostalgia. Tee peal  tuju läks toredaks nagu ikka. Peol nägin palju inimesi, keda ma pärast USA näinud polnudki ja JAANI, kes sai sõjaväe orjusest esimest korda tulema. Pidu oli tore.

Järgmine päev pärast mõne tunnist ärkamisprotsessi sõitsin rattaga isa juurde Tammikusse ja värskes õhus üliilusa ilmaga hakkasin puid laduma. See on kõikvõimalikest maatöödest kindlasti mu lemmik. Puude ladumine on nagu tetris, ma olen tetrises pro hehe. Kella neljast läksime isa tuttava Raouli juurde tennist mängima. Parim väljak Kose vallas, kunstmuru! Alguses mängisin isaga poolteist  tundi nö soenduseks ning siis kuskil 40 minti Raouliga, mis oli hea hea kõva trenn, ma pole Eestis nii hästi veel mängida saanudki kellegagi. Alguses ähkisin ja puhkisin, aga lõpuks sain rütmi kätte. Õhtul sõin isa juures veel head värskekapsasuppi ja pärast kella seitset väntasin tagasi Orgu. Aga õhtu polnud sellega veel läbi. Kiire dušs ja siis läksin sõbranna Gerly juurde sõpradega lõõgastuma.

Hommikul magasin üheteistkümneni välja, mis on ime, sest millegipärast on mul ülitugev režiim tekkinud, mida mul aastaid pole olnud, ning ma ärkan nüüd tavaliselt ise varakult ülesse isegi siis kui ma tean, et ma võiksin kauem magada. Voodist tõustes avastasin, et mul polnud ühtegi lihast, mis poleks mul eilsest trennist valutanud. Ehe näide, et ma pean ikka rohkem trenni tegema. Hommikul tegi ema maitsvat herkulaputru, mida ma polnud pärast USAst tagasi tulekut veel kordagi süüa jõudnud. Pärast hommikusööki hakkasin pesu pesema, mis kahe linnas elatud nädalaga oli tekkinud ning siis kiirustasin Tammikusse jälle. Täna niitsin umbkaudu miljon hektarit muru maja ümber ning niiduki alla jäi ka vee voolik, millesse niiduk ilusa suure augu tegi. Kahju hakkas voolikust, aga kindlasti annab seda auku kuidagi väljalõigata ja kinni liimida mingisuguse MacGyveri meetodiga. Mõne aja pärast avastasin, et pool mu pöidlast oli kaetud vesivilliga, mis oli juba katki läinud. Varsti suri niiduk ka veel välja, nii et ma otsustasin, et mitte rohkem teha viga endale, voolikutele ega niidukile, kogu värk üldse lõpetada. Enne Orgu väntamist sõime veel hea prae keedetud kartulite, kaste, paneeritud liha, kurgi-tilli salati, kapsasalati ja letšoga. Nämma olin. Orus panin järgmise nädala riided kotti ja nüüd jõudsin Rasmusega linna.

MUIDE!! Mul on hea uudis, et ma sain Nõmme tenniseklubisse endale eratreeneri, mis on niinii tore. See on mulle nagu tükike Ameerikat, sest mu tõsine tennise armastus sai ikkagi sealt alguse ning see oli see, mis hoidis mind pekistumise eest ja andis mulle energiat. Tennis on täpselt minu ala!!

Vahepeal jõudsin juba patja ka nutta igatsusest Ameerika vastu. Täiesti lõpp ikka kui suur igatsus on peal eriti nüüd kui ilmad lähevad järjest külmemaks ja päikest näeb korra kahe nädala jooksul. See, mida ma praegu tunnen, ei ole võrreldavgi sellega, mida ma Ameerikas olles tundsin.  Olen oma sõradega ja vahetusperega ikka pidevalt rääkinud, vaatan pilte ja igatsen ja kurvatsen (kui selline sõna olemas on). Aga noh.. üritan praegu ennast nii öelda” üles pumbata”, oma tuju tõsta, hoida ennast positiivsena, et Eesti pimeduse masendust peale ei tuleks. Hoiame kõik kokku eks!! Olge tublid!!

Kallid kõigile!!! Hoidke ennast külmade tuulte eest, õhus on tunda talve juba.

Esimene päev uuel töökohal

Vaatamata pärast äärmiselt segadust täis päeva õhkan ma ikka veel positiivseid aure. Hea on halvas head näha. No mis sellest esimesest päevast ikka oodata, üsna äpu olin. Mulle ei meeldi ennast ebapädevana tunda, kuid alguses ei saa ma ju midagi parata. Kõige raskem oli telefoni kõnedele vastata, sest ma teadsin, et ükskõik kes helistab ja mida küsib, ma nagunii ei oska vastata. Ja nii oligi, et helistati ja ma ei suutnud isegi juhataja nime normaalselt hääldada. Ma ei kujuta ette, mis mulje sellele inimesele jäi, aga ma ei hakanud ju ütlema ka, et vabandage, see on mu esimene päev alles. Ja siis paanikas hakkasin ma inglise keeles reageerima, et yes.. um.. jaa muidugi. Ahh.. paanikapaanikapaanika. Ma ei tunne ennast eesti keelega hästi veel. Teisi kõnesid tuli veel ja need olid sama hullud, aga jah.. haha.. arengu ruumi on. Hästi palju nimesid ja asju pean meelde jätma muidu. Homse Flora- Kuressaare mängu kava tegin pool päeva täna ja tegemist on mõnusalt. Töökaaslased on lahedad ja mind on igati hästi vastu võetud. Lahe on.

Mu kaks maailma parimat lõhna.

Lõhn pärast suvist vihma.

Pärast äikese vihma on õhk veel eriti puhas ja värske. Vihm on pühkinud lehtedelt tolmu ja lõhnapungad on valla. Metsa jalutama minnes puhub värskus kõik meeled puhtaks. Sambla lõhn ja puukoorelõhn ja kuuseokaste lõhn ja kõik kõik lõhnad kokku moodustavad ülimalt hea koosluse. Vihm annab igale lõhnale oma varjundi ja see ongi see, mis teeb vihmalõhna nii eriliseks.

Raamatupoe lõhn.

See lõhn on nii meeldiv, et raamatupoest lahkumine on raskendatud. Raamatupoest lahkumine on üldse küllaltki vastumeelne tegevus. Perfektsionistina kujutan ette situatsiooni, kus ma istun raamatupoe kohvikus. Istun vastu klaasseina, peakohal hubane, kuid lugemiseks piisav valgus. Väljas on pime, külm ja lumine. Rüüpan Starbucksi vanilli kohvi ja loen äsja soetatud teose esimesi lehekülgi. Uue raamatu ja kohvi lõhn seguneb, reaalsustaju kaob ja ma seiklen uues maailmas koos oma kaaslastega uuest raamatust.

Kes on minu tulevane elukaaslane..

1. Minu tulevane elukaaslane on inimene, kes oskab mind läbi näha ja tunneb mind varba otsast pealaeni.

Mu tulevane elukaaslane on mees, kes oskab mu tujusid läbi näha, kes teab, mida ma tahan ja mida ma vajan, kes toob mind vahel maapeale, kes annab mulle nõu, kes teab, kuidas mind lohutada, kes teab, kuidas mu tuju tõsta, kes teab, kuidas mind naerma ajada, kes teab, mu sõnade tagapõhja, kes teab, kes ma tegelikult olen.

2. Ta on ambitsioonikas, iseseisev, enesekindel ja teab, mida elult tahab. Vaimselt stabiilselt tugev. Tasakaalukam kui mina.

3. Mu tulevane elukaaslane on targem kui mina, ta on haritud ja intelligentne. Ta on otsekohene ja terav.

Ta sõna käib üle minust. Mulle ei meeldi paarid, kus mees on tallaalune. Mehele peab jääma mehe sõna.

4. Minu tulevane mees on ilus.

Sisemiselt ilus- ta teab, mis on romantika, ta teab, kuidas olla mehelikult nunnu, tal on soe süda ja ta on hea inimene.

Väliselt pole asjad kindlad, sest vahel ei küsi armastus ei välimust ega vanust. Vahel võib armastus kõik asjad segi pöörata, aga üldine maitse on siiski paigas, kuid ei me ette tea. Kaks asja, mis ütlevad palju mehe kohta on küüned ja jalanõud. Minu tulevasel on tumedad lühikesed juuksed, see lihtsalt on nii, cause it’s just attractive for me. Tal on tugev kehaehitus. Ta on pikem kui mina. Tal on hoolitsetud pehmed käed, alati lõigatud küüned, ta lõhnab hästi ja ta kannab stiilseid riideid. That’s pretty much  it.

Vana hea blog sai uue näo

Seoses sellega, et mu elu on praegu kontrastselt muutunud otsustasin ka oma päris blogi nägu muuta. Vähem kui üheksa kuu pärast kolin Eestisse tagasi. Seniks näeme sannufromamerica.wordpress.com’is.;)

Kirjutage mulle hotmaili, orkutisse või myspacesse.:)

Head õhtut.

Filmivõtetel Tallinnas

Laupäeva õhtul, kui olin nautimas Jänedal imeilusat suvepäeva, helistas isa mulle ning teates, et pühapäeva hommikul kella seitsmeks peame olema Vismari tänaval grimmis ja kostümeerijate juures. Mind on juba honorari nimekirja registreeritud ning alt ära hüppamise võimalus peaaegu et puudub. Pikemalt mõtlemata olin andnud lubaduse minna veel samal õhtul isa juurde, et koos hommikul linna sõita.

Isa juurde Tammikusse jõudes aga selgus, et toimub ka väike grilliõhtu. Mängisin seal paar viiulilugu, fotografeerisin ning sõin kolme päeva jagu liha ja vorstikesi. Kui kõik oli lõpuks koristatud, oli kell juba kahe ringis ning unise peaga leppisime kokku ärkamisaja- 5.45. Võtsin ööseks kiisupojad kaissu ning uinusin õige pea.

Hommikul, kui minu kell hakkas tekitama meeldivaid helilaineid, lõin silmad lahti ning viie minutiga olin ka juba riides. Isa polnud veel jõudnud ärgata. Läksin teda äratama, kuid ka pärast kriiskavat kuke kiremist, mis minu hommikused häälepaelad kuuldavale tõid, ei võtnud ta vedu ja nii kohe kolm korda järjest. Mul ei jäänud muud üle, kui teha kohvi ning see talle voodisse viia. Panin selle ta nina alla ning mõne sekundi pärast hakkas isa liigutama. Ta võttis kohvi tassi ning asus seda silmad kinni voodi serval rüüpama. Lõpuks, kui me kodust välja saime, oli kell juba 6.45 ning aeg sundis meid kiirust ületama.

Jõudsime Vismari tänavale mõned minutid peale kaheksat, märkisime ära oma kohaloleku ning seisime kostüümi järjekorda. Mehed lasti eelisjärjekorras. Neljanda mehena astus mu isa uksest välja ning ma ausõna ei tundnud teda ära. Ta nägi välja nagu mõni kohtunikuhärra 87 aastat tagasi.

Filmi nimi, mille võtetel me olime, kandis nime “Briljandid proletariaadi diktatuurile”. Sellest tuleb 16 osaline seriaal, mis hakkab jooksma ka eesti televisioonis. Seriaali sündmustik toimub 1921. aasta Moskvas ja Tallinnas. Meie tänased stseenid toimusid vanalinnas, laial tänaval, Paksu Margareeta ja teiste kindlustornide kõrvalisel tänaval. Stsenarist ja kõik-kõik muud kaameratagused tegelased rääkisid vene keeles. Kohati oli mul raske mõista, mida mult tahetakse, aga kehakeel ja mõned sõbralikumad eestlased tulid mulle appi. Kõik sujus. Päeva lõpus saime 600 krooni honorari, mida oli loomulikult tore vastu võtta. Võtted toimusid täpselt 13 ja pool tundi, millest rohkem kui pool, oli passimise aeg, aga paraku nii need asjad on igal pool. Algselt oli kokkulepitud, et saame 12 tunni eest viis sada krooni, kuid kuna 17 inimesel, kaasaarvatud mina, läks kauem, siis saime ületunni palga ka. Raha rahaks, aga omaette kogemuse andis selle filmi tegemise juures olemine. Alguses arvasin, et see on sarnane mõnele telesaate salvestamisele, kus ma olen korduvalt käinud, kuid ma eksisin. Filmi tegemine nõuab hoopis rohkem kannatust, aega ja see on sada korda huvitavam ka. “Laval” ehk tänaval, olime me linnatänavarahvas, kes kõndis sihitult või sihiga kuhugi poole. Igale kodanikule anti hunnik rekvisiite ja muud kola. Alguses tahtsin ma suuuuurt valget päevavarju, aga ma ei saanud seda, ma oli pettunud, kuid õige pea üks sümpaatne eestlasest filmitegija tõi mulle selle järgi. Ma olin õnnelik.

            

Aga nii.. ajateljel nüüd edasi liikudes jõuame selle kohani, kus mina astusin garderoobi. Esimese asjana anti mulle taljes mantel, seejärel seelik, mis ulatus täpselt põlve ja hüppeliigesevahele ning mis oli kõvasti üle naba ulatudes peaaegu et rinnuni. Sinine sall ja selle juurde otsitud küber sobisid viimasepeal hästi kokku. Viimaks otsiti mulle kingad, mis esialgu tundusid üpris mugavad, kuid kuue tunni möödudes avastasin, et kinga nina läheb eest ikka väga kõvasti kokku ning praeguse hetke seisuga on mu väikesed varbad väga surnud. Mind riietas üks noor poiss, kes nägi üpris jõle ja salkus välja. Ta oli venelane, aga kuna ma olen umbkeelne eestlane, siis meie kui euroopa noorted, läksime üle inglise keelele. Muide mul oli kukkunud seal ruumis suur patsikumm maha ja kui võtteplatsil vanalinnas see poiss tuli mu välimust üle vaatama, avastasin ma selle ta käelt.

Ühte stseeni tehti mingi miljon korda. Viimane stseen lõppeski täpselt poole kaheksa paiku. Stseen nägi välja selline: tänaval kõnnivad eritempodega hästiriietatud inimesed, keskelt tuleb läbi eelmise sajandi auto, milles istuvad filmi kaks peategelast, auto vibab teel, meie kõnnime. Ja täpselt seda sama pilti tehti miljon korda. Õnneks see aeg kui me pidime ootama järgmise duubli tegemist, oli mul au olla koos väga toredate inimestega- naine, kellega me saime otsekohe sõbrannadeks, me hakkasime kohe mingeid ülivingerpuss nalju tegema ja meil oli tore. Ning üliõpilane, kelle nimi oli Danel. Danel oli vääga ilus poiss, tark, intelligentne, laia silmaringiga ja meil olid sarnased huvid- travelling and education. Kahju, et me kunagi enam ei kohtu, sest mingeid kontaktandmeid me ei vahetanud. Küll aga loodan taga pikemalt suhelda, kui ma millalgi uuesti võtetele lähen.

Mitmesõnaga öelduna- mul oli järjekordne kvaliteetpäev.! Jaa, te ju teate, kuidas mulle meeldib veeta kvaliteetaega, avardada oma silmaringi, lõõgastuda, sportida jppm.

Oodates garderoobi järjekorras tutvusi kahe inimesega. Mees, kes oli ajaloo huviline ning on kirjutanud ajakirja Looming sellise artikli nagu Playboy ja siis ühe naisega, kes töötab Kentmanni tänavas. No saate aru, kui ta ütles, kus ta töötab pidin ma naetu kätte ära lämbuma. “Mul on sexshop Kentmanni tänaval, eks te astuge läbi homme või ülehomme, ma olen kogaeg tööl. Tulge rääkige julgelt oma fantaasiatest, ega siis seks häbi asi pole!” See peale ütles ajaloohuviline, et tal endalgi küllalt fantaasiat ning nii tuligi see playboy artikkel avalikuks. See meie jutuajamine toimus mõned minutid pärast kohale jõudmist ning kostüümi järjekorda asumist ja no võite arvata, mis arvamus mulle nendest näitlejatest ja kogu värgist jäi.

Ma eksisin rängalt ja ma tunnistan seda

Teisipäeval, 22.juulil oli mu viimane tööpäev Lukis ja uskuge või mitte, aga mul oli kahju sealt ära tulla. Ma olin Lukis kaks kuud olnud ja täpselt nüüd, kui mu jalad olid harjunud 12 tundi seisma, kui mu magu oli harjunud vaid mõne kosutava suutäiekesega päeva jooksul, tulen ma ära. Kui ma reaalselt peaksin edasi töötama, siis nüüd oleks kõik palju lihtsam, samas teisest küljest, füüsiliselt niivõrd rasket tööd ei soovitaks ka oma vaenlasele. Vaatamata kõigele palk on/oli hea ning alaealisena peaksin olema väga õnnelik ja eks ma olegi. Esimest korda elus on mul nii palju vaba raha ja saan osta ükskõik mida mu hing ihaldab.

Kuid ega ma siis palgast ei tahtnud rääkida. Minu suhted ülemusega viimasel kahel nädalal muutusid kardinaalselt. Ja tahate teada miks? Mu ema läks puhkusele. Kes veel ei tea, siis ka mu ema töötab Lukis. Ja kuna mu ema ja ülemus läksid tülli, hakkasin ka mina ettevaatlikumalt ja eelarvamusega ülemusse suhtuma ning seepärast arvas ta, et mu ema on mind tema vastu üles ässitanud. Ja siis tuligi probleem.. ta hakkas mu peale karjuma ja tööl oli rohkem kui pingeline õhkkond, kuid kõik muutus kui ema läks puhkusele. Ülemus oli rõõmus, mina olin rõõmus, kõik sujus täpselt nii nagu pidi, ma ei kartnud enam tööle minna, kõik oli nii hea. Teisipäeval, kui oli minu viimane tööpäev, ütles ta, et läheb käib korra linnas ära. Ma tegin sellest kiire järelduse, et küllap siis on kontoris mõni järjekordne koosolek vms. Umbes kahe tunni pärast tuli ta tagasi ja.. no.. ma lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda.. Ta ulatas mulle kimbu punaseid roose, suure Kalevi pralinee kompvekikarbi ning ümbriku. Ma olin nii üllatulult, et ma jäin kui rikki läinud grammofon kordama üht sõna: “Aitäh” , suul naeratus ja silmades sära. Ma olin nii meelitatud, hämmelduses, üllatunud, sõnatu ja veel sada asja. Minu emotsioonide normaliseerumiseks kulus aega kuskil pool tundi. Meeletu õnnetunne ei saanud aga tasasel moel vaibuda- selle katkestas diislivarga ärasõit. Mulle tundus see pisut irooniline, et minu viimasel päeval peab just midagi suurt ja nõnda nõmedat juhtuma. Igaljuhul sõitis ära noor mees, kes tankis vaid 2,5 liitrit, täiesti naeruväärne, sest sellest ei saanud isegi kriminaalmenetlust teha, kahjum meile oli midagi viiekümne krooniga. Need ärasõitjad on tegelikult väga mõttetud kutid, sest kaameratest näeb ilusti esiteks autonumbri ning ka näo tuvastamisega ei ole suuremaid probleeme, teiseks on see, et ma näen kaameratest kuhu poole varas sõitma hakkab ning G4S on sellest mõttes väga väle tegutsema. Need ärasõitjad, kes on minu ajal olnud, oleme igatahes kättesaanud.

Aga ma nüüd tahtsin vabandada ja öelda, et ma eksisin oma ülemuse suhtes. Jah, see, et ta närvid on saanud tugevalt kahjustada töö tõttu on tõsi, kuid seda ainult ühel põhjusel- ta elab oma töö nimel. Lukoil on talle kõige tähtsam ja ta teeb kõik, et asjad sujuksid, ta teeb oma tööd südamega ning seepärast ta ka ärritub kergesti. Ta teeb oma tööd samamoodi nagu mina- pühendumusega ja südamega. Ma ei saa endast aru, miks ma sellest enne aru ei saanud. Minu ülemus valas mind mu viimasel tööpäeval kiidusõnadega üle. Ma ei usu, et see on nüüd põhjuseks, miks ma teda ülistan, aga jah.. suureks ootamatuseks ütles ta selliseid sõnu, mida ma tema suust poleks iial oodata osanud. Ta ütles, et ma jääksin tulevikus, ükskõik, mida ma ka tegema ei hakkaks, iseendaks. Ta ütles, et oma positiivsuse, järjepidevuse ja algatusvõimega suudan ma veel mägesid paigast lükata. Nii tore ju. Aga äkki ma suudangi, Ta ütles nii palju sõnu, et osade sõnade tähendus, ei jõudnud mulle päris kohalegi. Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et ma väga armastan, kui inimesed ütlevad mulle otse näkku, mida nad minust arvavad, olgu see siis halb või hea.

Kuna 22.juulil lõppes Sanna ja Lukoili vaheline suhe ning eelmisel nädalal juhtunust on saanud nüüd ajalugu, siis ma nii enda jaoks kirjutaksin üles mõned tähelepanuväärsema välimusega kliendid ja huvitavamad sündmused.

Sädelev vanaonu. Sellel mehel oli armas naeratus, selline väike ja tagasihoidlik. Ta oli lühike ja blondi (mitte halli) peaga, vanuselt võis ta olla kuskil 60ndates. Mis kõige tähelepanuväärsem, at sädales üleni näost ja kätest. Kui ma teda esimest korda nägin mõtlesin, et küllap pani naise sädelevat näokreemi vms, aga ma eksisin, sest ka neljandal korral, kui ma teda nägin, sädeles ta üleni kui lumekuninganna. Vot see oli torearmas mees,

Kaks alkohoolikut. Halli pika mantliga, talve mütsiga ja ajutiselt tugeva sinise silmaga, halli habemega, natukene küürus 50ndates papi, kes ostis iga päev ühe poolese Stopka viina ja pika “halli” corneri. Tegelikult oli paki värv sinine, aga ma ei vaevunud vaidlema, sest see hais, mis papi leti juures seismisel levis, oli otseses mõttes meeliköitev. Mu meeled läksid nii segamini, et ma mõtlesin vaid, kuidas talle imekiirelt raha tagasi anda ning aken suuremaks tuulutamiseks avada. Kui mees oli läinud, läks mõne hetke pärast ka õhk puhtaks. Teine joodik oli natukene kurja näoga, ent vastupidisel halli mantliga joodikule, tema töötas kuskil Jüri lähedal. See mees ei ilmunud kunagi umbes peaga poodi, kuid meeletu viinakogusega lahkus pea iga kord. Eelmine aasta oli ka kolmas joodik, kelle silmad olid alati tulipunased, veresooni täis, ta oli väga kogukas ja rääkides pomises ta ainult põske, tihti oli mul temast arusaamisega raskusi. Aga nüüd.. seda meest enam pole, sest ta lihtsalt mürgitas ennast viinaga. Täiega kahju.

Ärimees neediga. Olin ühel reede õhtul kella kümneni tööl- teadagi, inimesed tulevad alkoholi ostma ning päris suur osa nendest ei tee seda enam päris kaine peaga. Leti äärde tuli kolm meest, kes soovisid, et ma näitaksin igasuguseid alkoholipudeleid, kuid reaalne ostusoov neil tegelikult puudus. Aguses ei osanud ma selle peale tullagi, et nad tahtsid lihtsalt, et ma selja pööraksin. Aga nojah. Ega ma ei peagi oskama mõelda nii nagu alkoholijoobes mees. Ühel hetkel astus aga sisse ärimees, kes oli 100% kindlalt kaine- ilusti riietatud ülikonda, triiksärk ja imeilusad valged kingad. Hästi lõhnaval ja ilusate näojoontega ärimehel oli aga lõual musta värvi neet, mis minu silmis rikkus kogu ilusa terviku. Veidi vindine noormees ei tahtnud aga leti eest kõrvale astuda, et ärimees saaks kütuse eest maksta. Ja nii nad korraks põrkusidki. Järsku kui välk selgest taevast ütles üks teine lõbus nädalavahetusepidaja ärimehele: “Jou mees, sul on mingi räige puuk lõuaotsas!!!!!” Hääääääääääh.. No minge.. Mul oli nii naljakas, aga ma ei tohtinud ju naerda. Keel hammaste vahel ja suud kramplikult kinni hoides teenindasin ärimehe- see oli alles katsumus.

Neid hetki, millest kirjutada, on olnud mitukümmend vähemalt. Tööl olles tuli mulle pidevalt pähe, et vot sellest ja sellest situatsioonist või inimesest võiks kirjutada, aga no vot paljud asjad lihtsalt jäävadki ainult mõteteks. Kui nüüd kolme sõnaga võtta kokku minu juuni-juulikuu tööaeg, siis see kõlaks nii: “Mul oli tore!” Halb alati ununeb ning hea muutub veel paremaks. Minul käib see nii, mõnel pessimistil võib aga kõik hoopis risti vastupidi toimida. Mul oli tõesti nii tore.

Sanna, kuidas sul läheb? Mis teinud oled?

Teate mul läheb praegu päris hästi. Vähem kui kuu aega on jäänud minu vahetusaastani Ameerika Ühendriikides. Sada mõtet on peas, sada asja on vaja teha, järgi uurida, korda panna, üle mõelda jne.

Tööl on olnud pöörane aeg. Elan praegu linnas, sest maalt Jürisse kella kaheksaks saada on üsna probleemne ettevõtmine. Tööl tunnen lõpuks ometi rutiini, ma olen harjunud. Ma ei söö enam korralikult ning jalad peavad 12 tundi kenasti vastu, vahel on väike paistetus, kuid see pole võrreldav selle valuga, mis mul esimestel nädalatel oli. Päevane toiduvajadus on nüüd poole väiksem, seda tänu sellele, et tööl olles pole mul kunagi aega ega võimalust süüa, sest rahvast on nii palju. Paratamatult saan ainult paar ampsu võtta ning see on ka kõik. Kuigi ma söön vähem kui varem, pole kaalulanguse ega välimuse paranemist märgata.

Mis puutub ülemusse, siis on toimunud midagi enneolematut. Esmaspäeval tuli Urve puhkuselt tagasi ja ülemus oli kaks päeva järjest nagu uuesti sündinud. Ta tegi nalja, tuli meiega ise rahulikult rääkima, ta ei karjunud, ta oli sõbralik ja ta naeratas. Alguses ma suhtusin sellesse heasse tujusse eelarvamusega, sest kohe, kui midagi teda ärritab, pöörab ta ära, aga ooh ei.. isegi siis kui üks mees unustas oma rahakoti tööle ja ma lubasin tal sellele järgi minna, et ta viieteist minuti pärast tuleks maksma, aga see mees tuli hoopis kahe tunni pärast tagasi, ent ma juba arvasin, et ta sõitiski ära.. et isegi siis boss ei ärritunud, vaid küsis minult rahulikult, miks ma selle mootorratturi andmeid ei küsinud. Ma ei küsinud sellelt mootorratturilt küll andmeid, kuid ma küsisin talt, et vabandage, aga kas te olete aus inimene. Mees ütles, et jah olen küll. No mis siis ikka, ma olen harjunud suhtlema meestega, kes peavad oma sõna, kust ma pidin teadma, et 15 minutit on niivõrd suhteline aeg.

Esmaspäeva hommikul hakkas kehtima üle kogu Eesti alkoholiseadus- 10.00- 22.00. Ma ei uskunud enda silmi, kui ma nägin, et meie ülemus keeras kella ühe tunni võrra tagasi, et klientides segadust tekitada. Appiii.. see oli nii naljakas. Parmud tulid juba kella kaheksa ajal, kuid siis kui sõbralikud klienditeenindajad ütlesid lõbusal häälel, et alkot saab alles kahe tunni pärast vajusid meestel pead norgu. Aga nad tulid kahe tunni pärast tagasi, kui meie olime juba kella ühe tunni võrra tagasi keeranud.  Nägin aknast, kuidas üks mees vaatas poodi sisse seina kellale ja siis enda käekellale ja nii mitu korda. Siis toksas enda sõpra, sõber vaatas poodi ning vaatas siis pahura näoga enda nokia 5110′t. Nii nad arutlesid poe ukse taga pea kolm minutit, kuni nad lõpuks sisse otsustasid tulla. Kaks meeletu haisuga alkoholilembelist üle keskea meest seisid löntsakalt tihedalt üksteise külge klammerdunult leti ette ning peaaegu et nutusel häälel küsisid, et kas alkoholi juba saab. Manasin enda näole tõsise ilme ning ütlesin, et oh ei, veel küll ei saa. Mehed tõstsid häält ning ma leebusin otsekohe ning vastasin pisut tagasihoidlikumalt, et tegelikult on vaid neli minutit veel aega. Aga see situatsioon ning meeste emotsioonid ja miimika ja kõikkõik oli väga naljakas.

Eile oli aga õnnetu päev. Eile mul ei vedanud nii nagu tavaliselt. Laos on meil pea kahe meetrised riiulid. Päris mitu korda on olnud nii, et ma panen ühte riiuli otsa uusi pudelid ja teisest otsast hakkab mõni kallis liköör või vein gravitatsioonijõul maa poole liikuma. Viimasel hetkel olen saanud jala alla nii, et pudel on jäänud terveks. Seekord olin kaubasaalis ning hakkasin Saku Ice’i nelipakke ümber tõstma. Panin kõik ilusti aluse peale ära, hakkasin eemalduma, kuid siis järsku toimus jube klirin ning kõik kliendid, kaastöötaja, koristaja ja ülemus vaatasin minule otsa. Aeg jäi nagu seisma ning ma mäletan detailselt iga inimese nägu. Emotsioonid on toredad asjad. Saku nelipakk kukkus maha, kuid minu õnneks läks ainult üks klaaspudel katki, ülejäänud kolm purki sai üksikult maha müüa. Õige pea tuli ülemus minu juurde ning ütles, et ah pole midagi, kanname selle ühe pudeli maha. Mina, kui aus ja korralik töötaja ütlesin, et ei, ma maksan selle ühe pudelik ikkagi kinni ning lisasin: “Eks iga üks peab ikka vastutama ja maksma oma tegude eest!!” Ütlesin seda ikka päris konkreetse ja selge häälegi nii, et see jäi bossi kõrvu ilusti kõlama. Möödus tund aega, ent ma ei olnud ikka veel päris toibunud selle äpardusest. Ja siis.. kostus uus klirin. Haaaaaaaah.. Bossil kukkus kaks rocki nelipakki maha ja kõik kaheksa purki läksid väikesteks kildudeks. Missugune vedamine eksole. Ja tänu selle, et mina olin varem öelnud, et igaüks vastutab oma tegude eest, ei saanud ta neid pudeleid maha kanda, vaid ka tema maksis need kinni. Terve kauplus haises tugevalt õlle järgi, mina tegin veel nalja, et pole päris palju tanklaid, kus Saku Rockiga põrandaid pestakse. Ihhii.

Täna hommikul käisin viimast ortotondi juures kontrollis, et järgmine aasta oleks USAs muretu. Hommikuti on tore ortotondi juures käia, suure unemati mõju all on üsna kerge arstitoolil sügavalt magama jääda.

22.juunil on mu viimane tööpäev. Homme ja ülehomme ja esmaspäev ja teisipäev ja siis ongi kõik!! Vsjo.. ma ei lähe enam kunagi Luki tagasi, jube- jube. (ma ütlesin seda eelmine aasta ka) Aga nagu tõesti, ma loodan, et mul on nüüd piisavalt mõistust peas, et aru saada, mis on mulle hea ja mis mitte. Aga kuna ma olen järgmine suvi poolenisti USAs, siis ma tegelikult vist üldsegi ei tea, kas ma järgmine aasta lähen tööle, aga eks aeg näitab. Igaljuhul järgmine plaan on mul minna Kloogaranna noortelaagrisse kasvatajaks. Kuna enamus minu lapsepõlve suvesid möödusid seal, siis ma usun, et see on mõnus nostalgiline aeg seal veeta. Pealegi mulle meeldib organiseerida ja tegeleda aktiivsete, positiivsete ja viisakate lastega. Samas kunagi ei või teada, mis mulle pähe lööb, ehk lähen juba järgmine aasta sinna.

Pühapäeval 20.juuni kell 13.00 on minu leeriõnnistamise päev Tuhala kirikus. Minust saab evangeelse luterliku kiriku koguduse liige. Mul on selleks puhuks ilus valge kleit, valged kingad ja valge sall. Ma arvan, et ma olen pühapäeval ilus. Pärast leeriõnnistamist lähen üle pika aja isa juurde, istun seal sugulastega ja näen oma imekallist vanaema Mummut.

Ma olen praegu väsinud, aga ma tunnen ennast millegi pärast õnnelikuna. Huvitav, kas sellepärast, et ma ostsin täna endale  uue raamatu või olen ma õnnelik oma uue punase rahakoti pärast või hoopiski oma uue ilusa salli pärast või hoopiski sellepärast, et ma olen üle pika aja oma kodus, oma arvuti taga, omas elemendis või hoopis sellepärast, et mu ema tegi imehead tervislikku toitu- värke kartul tilliga, kodujuustu suvine salat ja pihvid või hoopis sellepärast, et USAni on jäänud nii vähe aega.. Mul on praegu palju põhjusi, miks olla õnnelik.

Järgmine kolmapäev kui töö lõppeb hakkan enda uut raamatu lugema- T.Keneally Schindleri nimekiri. Ma pole sellest raamatust tehtud filmi veel näinud, nii et viimane aeg on ka raamat läbi lugeda. Küll aga on mul sellest raamatust vändatud filmi soundtrack olemas. Kõik, kes te hindate võimsat tänapäevast klassikat, siis palun väga: Helilooja John Williams, Schindler’s List Theme ja esitaja on Itzhak Perlman. See on lihtsalt nii hea lugu!!

Ma pole nii ammu ennast õnnelikuna tundnud, vanasti olingi ma ainult selline ja ma tunnen praegu sellest Sannast puudust. Aga.. kõik läheb veel hästi ja mu elu tuleb mõnus.

Huvitavaid mõtteid..

Sirvisin just vanu ajakirju, mida ma aasta jooksul pole läbi suutnud lugeda. Minu kätte sattus selline ajakiri nagu Anne, selle aasta veebruari number. Rubriigis “mees naistest” kirjutab seekord luuletaja Jürgen Rooste oma eelistustest naiste suhtes. Kirjutan üles mõned toredamad Rooste mõtted ja ideed, mille poolt olen ka mina kahe käega. Jutumärkides on Rooste mõtted.

“Ilus, aga rumal naine on nagu balletikleidis opossum.” Mina isiklikult tean üpris palju seesuguseid opossumeid, kes ei tea isegi, mis on meridiaan. See on loll näide, aga jah, tõsi ta on. Aga õnneks on nii, et nii palju kui on balletikleidis opossumeid on ka keisrirüüs kärnkonni.

“Naise puhul on pigem oluline eneseaustus, -usk, mingi loov säde, mõtted silmade sära.. “

“Naiste ja meeste hulgas on lolle umbes ühejagu, tüütuid putukaid ka, toredaid ja tuliseid tüüpe samuti samavõrra”

“Hingesugulast on samavõrra raske leida nii meestel kui naistel, inimsuhted on keerulised. Alati polegi hingesugulane see, kellega päriselt saaksid või tahaksid koos elada, olla. Mina näiteks enda vastet naisena ei kannataks.”  Ma ei suudaks elada koos oma hingesugulasega. See on võimatu. Mulle meeldib suhelda inimestega, kes on Sannalikud, kuid pikemas perpektiivis võib see raskeks kujuneda.

“Ma olen alati ihanud seda, mida endal vajaka jääb.” Ja mina kaa.. ja mina kaa. Täpselt nii.

Kes teadsite, kuidas bikiinid endale nime said? Mina ei teadnud näiteks: “Kolm aatomisuurust riidelappi said 1946. aastal oma nime seoses Kikiini atolliga, mille ameeriklased tuumapommiga õhku lasid. Samadel päevadel esitleti sensatsioonilist komplektikest. Hollywooditarid aitasid nappides kehakatetes rannakultuuri populariseerimisele tublisti kaasa” Nüüd siis teate.

Tänu Alexander McQueenile on meil võimalus kanda puusapükste. Kas me peaksime olema tänulikud.? Ma ei usu, sest see mees on muutnud terve põlvkonna kehakuju. Puusapiirkonna nö hooletusse jätmine on kasvatanud taljedele kaitsva rasvakihi. Seda nüüd veel vaja.

Järgmisena sattus minu kätte juuni 2008 Anne, kust ma avasin teadlikult lehekülje number 52- rubriik ”mees naistest”, seekord jagas oma mõtteid minu jaoks tundmatu muusikaprodutsent Lauri Laubre, ent ka tema artiklist leidsin üht-teist põnevat. Järgnevad laused, mis ma välja kirjutan on täpselt minu jaoks. Ma hindan meestes samu asju, mulle ei meeldi samad asjad meeste juures, mis Laubrele naiste juures ja üldse.. kõik on nii õige.

“Naise puhul on oluline nii väline ilu kui ka veetlus. Intellektuaaline tasand on siiski palju huvitavam pool- tarkus, sügavus, karisma, vaimsed väärtused. Vanamoodne, aga kahjuks vältimatu.”

“Üldiselt lähevad mulle korda targad naised.”

“Naised üllatavad sind sügavuse, elutarkuse teadmiste, raudse mõtlemisloogika ja arusaamisega suvalisest probleemist, kuid siis järsku küsivad, et kuidas e-posti aadressis ä-tähte panna. Jeee!”

“Mind ei jäta ükskõikseks naised, keda ei saa nagu konserviavajaga avada, vaid peab karpi enne soojendama, siis külmutama, siis toksima ja koputama siit ja sealt, ootama ning alles siis millalgi hüppab ehk kaas ise pealt ära.”

“Kardan terminaatoritüüpi naisi. Need naise rullivad sinust üle, arvates ise, et see on lahe ja meestele sellised meeldivadki. Hoidun sellistest.” Ja ka mina hoidun sellistest naistest, matsonaistest, peksuplikadest jt.

Vot siuksed lood. Naudin veel viimaseid tunde oma esimesest vabast päevast kodus kahe nädala jooksul. Homme ja ülehomme jälle tööl. Tööori olen ju.

Näeme kallikesed!!

Oluline info!!

Kuna minu vahetusaasta hakkab järjest lähemale tulema, olen ma enamus ajast mõtetega USAs. Minu mõtted vahetusaastast leiate aadressilt sannufromamerica.wordpress.com. Selleks, et vähendada ülerääkimist, on blogi kirjutamine igal juhul parim lahendus.

Kellele pole veel silma jäänud, siis üleval paremas ääres on ka selline sõna nagu reisiblog, seal saab otse minu related USA blogi.

Minu lennuk Frankfurti tõuseb õhku 11.augustil kell 18.25. Ööbin Frankfurdis ja sealt edasi 12.augustil sõidab lennuk Chicagosse. 

Kallid sõbrad!!!!

Ma ootan teid kõiki kella viieks õhtul Tallinna Lennujaama ootesaali, et vahetada veel viimased pilgud, sõnad ja kallistused. Ootan teid kõiki väga, kes te must hoolite.

Mulle meeldivad sellised päevad nagu täna

Mulle meeldivad tegusad päevad, kui ma saan palju vajalikku tehtud.

Pärast kolme väsitavat tööpäeva sain lõpuks ometi vaba päeva. Äratuskell hakkas undama kell 11, lõin silmad lahti, päike passis aknast sisse ja ma tundsin ennast tõeliselt välja puhanuna. Hakkasin toimetama. Panin kaks paari triigitud- viksitud rahvariideid riidekotti, et need Kosele Eliisele viia, sest aasta aega, mil ma USAs olen, pole neil mõtet riidekapis niisama seista. Seejärel hakkasin oma seljakotti pakkima, sest järgmised kolm päeva olen ma YFU laagris Väike-Maarjas ja enne pühapäeva ma enam koju ei jõua. Viimaks pakkisin käekotti kõik eluks vajaliku: telefon, rahakott ja kaamera.

Ühese bussiga jõudsin Kosele. Viisin Puruvanasse, kus Eliise töötab, rahvariided ning jätsime väikestviisi hüvasti, sest paljusid Pillipiigasid, kellega ma igapäevaselt ei suhtle, ma ka suve jooksul enam ei näe. Seejärel liikusin kooli poole, et viia Sildnikule saksa keele õpik, ent kooli uksed olid lukus. Küll aga oli ukse peal gümnaasiumisse sissesaanute nimekiri, otsisin kiirelt oma kallikesed sealt üles ja sain head meelt tunda, et kõik mu head sõbrad (loe: head õpilased) on sisse saanud. Järgmise tunni veetsin Silveri juures, andsin Sillu kätte vajalikud paberid ning koos läksime Margiti juurde. Kahjuks ei jõudnud ma Kevinile ja Georgile seekord üllatusmune osta, aga väikesest ehmatusest, et Sanna ei toonudki seekord mune, said poisid kiirelt üle. Margiti ema ehk Sillu vanaema oli ka täna külas. Tähelepanuväärne on see, et ka Sillu hüüab oma vanaema Mummuks nagu mina oma vana. Panin Margiti arvutisse pildid päevast, kui ma poistega koos aega veetsin. Pean mainima, et väga toredad pildid on. Osad on ka flickris.:P Seejärel lobisime kohvilaua taga paar tundi ning siis hakkasin linna poole liikuma.

Algas päeva teine pool- shopping. Ma käin kaks korda aastas suuremal ostupäeval, kui mingi juhuse läbi oma mulle raha sülle kukkunud. Tavaliselt on need kaks päeva juulis ja veebruaris ehk juulis, kui ma saan palga kätte ja veebruaris kui ma saan tulumaksu kätte. Lihtne loogika.:D Ülejäänud ostukordi, kui ma ostan kaks kolm hädavajalikku asju, ma shoppinguks ei nimetaks. Mulle üldiselt ei meeldi poodides käia. Minu jaoks pole see üldse lõõgastav tegevus, ma ei suuda sellest lihtsalt mõnu tunda. Kindel on aga see, et ma olen üksipoodleja. Ma ei saa kellegagi koos poodides käia, sest mulle ei meeldi, kui minu järgi oodatakse ja mulle endalegi ei meeldi kellegi järgi oodata, otsustusvõimet on mul piisavalt palju, et langetada valik, mis mulle sobib ja mis mitte.

Igaljuhul oli mu eesmärk saada endale suvekingad, mille ma ka sain, aga paraku jäid paljud teised asjad, mis ma ostsin, lihtsalt teepeale ette, nii et kui ma kümne ajal lõpuks koju mustamäele jõudsin oli mul neli lisakotti.

Koju (loe: õe koju) jõudes võtsin kõik asjad kottidest välja, panin need ritta, võtsin hinnasildid küljest ja imetlesin enda tutt-uusi asju. Nii tore. See hetk on küll ainuke positiivne moment shoppingu juures. Kuna ma polnud päeval rohkem söönud kui ainult Margiti juures, siis hakkas Helen süüa tegema. Poole tunniga valmis imehea toit, värske suvine.. amn.. roog ehk.. kanaroog - väikesed küpsetatud kanafilee kuubikud, ananass, spiraalmakaronid, minitomati sektorid, feta juust ja kanasalati kaste, aa jaa kogu salati aluspõhjaks oli suur salatileht, mis andis toidule veelgi meeldivat välimust. Kui suursuguse õhtusöömaaeg oli lõppenud, oli kell juba 11, aga kuna ma olen harjunud, et ma lähen umbes neli viis tundi pärast söömist magama, siis nagu näha polegi mul und tulnud.

Vaimse vägivalla ohver

Seitsmeteistkümne aastane gümnaasiumi tüdruk nutab tööl olles kaks korda, kui tema ülemus kasutab tema peal vaimset vägivalda. Täna on 30.juuni ja ohvriks olin mina.

Ma ei tea mitu korda ma olen seda sõnapaari täna korranud: “Täiesti haige.” See mees, minu ülemus, on vaimselt tasakaalutu. Elukaaslaseta kõvasti üle keskea mees, kelle närvisüsteem on täiesti katki, karjus mu peale nii, et kui ma oleks võinud vaid lapse kombel käituda, oleks ma kõrvad kõvasti kinni pigistanud ja omaette lalisema hakanud. Aga  alluvana pidin ma ta sõimu auga vastu võtma.

Mul on hetkel see situatsioon meeles vaid piltidena. Ta tuleb mulle lähemale, kutsub mind riiulite juurde, ta suu käib lahti meeletu amplituudiga, ta silmadest õhkub kurjust. Ma näen ta hambaid, tema suu väriseb. Ta võtab õlipudeli ja viskab selle raevunult maha. Ta vehib kätega ja tema silmad ja suu moonduvad millekski jubedaks. Ma kardan, ma tõesti kardan nii, et mu põskedelt hakkavad mu ülemuse ees pisarad voolama, aga ma kuulan nagu andunud koerakutsikas, kes on just oma peremehelt peksa saanud. Aga ta ei jäta, ta karjub ja karjub. Ma seisan kui kivikuju ja vaatan teda jahmunud pilgul. See on kohutav. Ta väriseb üleni. Ta ei suuda ennast taltsuda, ta vaid vehib kätega ja liigutab suud.  Ja mille pärast? Ma polnud nelja õlitoodet riiulisse pannud, kus olid tühjad kohad. Ma ei suutnud enam ja hakkasin kõva häälega nutma. Jah mina 17-aastane tüdruk, kes ma peaksin juba kõva südamega naine olema. Mitte ükski inimene pole sellist käitumist ära teeninud. Minu peale ei karjuta. Minu peres pole kunagi karjutud ja mingil närvihaigel juhatajal ei ole suuremaid õigusi. Aga sellega veel asi ei piirdunud.

Terve päeva ei julgenud ma ennast liigutada. 12 tundi. Olin vait, kui sukk, sest iga sõna võis sünnitada uue raevuhoo ja seda ma ju ometi ei tahtnud. Poole tunni pärast oli minu nägu taas roosa, mitte enam lehmamustriline. Kuid just siis.. ta hakkas jälle tuld purskama. Mina või minu töökaaslane olime kumbki läinud nupule: “Sulge kõik tankurid.” Me ei saanud aru, miks kütust ei tule. Ja siis kui juhataja avastas, et me olime selle nupu vastu läinud.. ta hakkas jälle üleni värisema. Ta suust tulid jälle tugevad kõvad sõnad. Minu ihule tuli kananahk ja ma kartsin. Ta karjus, laamendas ja sõimas. Ja mina.. nagu andunud kutsikas, hakkasin nutma. Tal oli nii savi. Ta vajutas tankurid lahti. Ta lõi nimetisnäpuga arvuti klavatuurile nii kõvasti, et ma tegelikult panin imeks, et midagi katki ei läinud. See töö pole inimväärne. Ma vihkan enda tööd. Aga ma vajan USAs õppimise jaoks raha ja juba ainult seepärast pean taluma seda piina. Homme jälle tööpäev.

Have a nice day! 

Ma olen nii väsinud, ma ei tea, kas see kõik on seda ikka väärt.